Vaimus vaeste vaimuliku mõtted

Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, ütleb Jeesus oma Mäejutluses. Järgnevalt võiks pikalt seletada, kes on tegelikult need, keda Jeesus mõtleb vaimus vaeste all, kuid see on juba teine teema. Tavainimese jaoks assotsieerub see sõnapaar enamasti vaimupuudega, kuna puue tähendab ju, et midagi on puudu või vähe, ollakse millegi poolest vaesem. Nii on ka mind tituleeritud vaimus vaeste vaimulikuks, kuna mul on eesõigus teenida intellektipuudega inimesi EELK-s.

Kõigepealt nimetustest. Sõna „vaimupuue” kõlab kiriklikus kontekstis kuidagi valesti – neil inimestel, kellel on vaimupuue, ei ole tegelikult ju vaimust midagi puudu. Inimesel on ihu, hing ja vaim ning vaim on see osa, mille kaudu me suhtleme Jumalaga, ainult vaimu kaudu oleme võimelised Teda tunnetama ja kummardama. Vaimupuudega inimestel võib olla probleeme suhtlemisel teiste inimestega, kui kõne ja muu kommunikatsioon on algelised, aga suhe Jumalaga ei sõltu intellektist ega kõne arengust, neil võib olla nö otsekanal Jumalaga suhtlemisel. Olen seda ikka ja jälle kogenud nende inimeste jumalateenistustel, palvustel. Võib olla ongi luterliku kiriku üks probleem sõna ületähtsustamine, sõnadega liialdamine ja neisse takerdumine, usk on aga eelkõige kogemuslik. Seega ei saa kõnelda vaimupuude puhul inimese vaimu puudulikkusest. Ka ei ole neil inimestel puudu Vaimust, kui mõelda selle all Püha Vaimu – Püha Vaim teeb tööd kõigi inimestega ja siin ei saa ükski inimene otsustada, kellele seda on antud rohkem või vähem. Olen kasutanud sõna „intellektipuue”, aga ka see ei ole päris õige – nö akadeemilist intelligentsust võib neil inimestel olla vähem, emotsionaalselt on nad aga tihti nö normintellektiga inimestest tunduvalt intelligentsemad. Pealegi on tegemist võõrsõnaga, mida tuleks intellektipuudega inimestega suhtlemisel vältida. Erivajadus, mis kõlab kenasti ja võrreldes teiste terminitega on vähem märgistavam (mis on viimasel ajal väga aktuaalne teema), on aga väga lai mõiste, sinna alla kuuluvad kõikvõimalikud puuded, häired, hälbed, aga ka näiteks üliandekus. Parema puudumisel jään esialgu termini „intellektipuue” juurde, üldnimetusena kasutan sõna „puue”.

Puudega inimesi on alati olnud meie keskel. Vahel küsitakse, miks sünnib tänapäeval nii palju puudega lapsi. Vastuseid on palju: arenenud on meditsiin, diagnoosimine on täpsem ja arstiabi kättesaadavam, samas elame üha saastatumas maailmas. Samuti küsitakse, miks Jumal laseb siia ilma sündida vigastel ja puudega lastel, kas see on Tema tahe? Sellele on juba raskem vastata. Isiklikult arvan, et jah, see on Tema tahe, õigus elule on kõigil, aga puudega inimesed on eelkõige vajalikud meile, kes oleme ja elame nö normide piires, tegelikult on iga inimene mõne erivajadusega ja ka puudega – puudu on armastust, tahet, alati ja igaühel raha ja aega. Iga inimene on loodud Jumala näo järele ja see tähendab, et igas inimeses on alge, seeme tingimusteta armastuseks ja halastuseks. Et see seeme saaks kasvada, et need Jumala näo omadused ei läheks rooste, selleks ongi vaja, et meie keskel oleks nõrgemaid, abivajajaid, puudega inimesi. Sõna „halastus” kõlab tänapäeval vanamoeliselt ja on igapäevakeelest kadumas, nagu ta on ka kadumas elus eneses. Tingimusteta armastusest on lihtne rääkida, seda igapäevases elus praktiseerida tunduvalt keerulisem. Lihtne on armastada ilusat, tugevat, tarka ja võimekat. Aga armastada ligimest, ka oma last, just sellisena, nagu Jumal on tema meile kinkinud, seda õpime läbi elu ja ka läbi valu.

Puudega inimesed on meie kõrval ja meie keskel, hoolimata sellest, kas me oleme armastavad ja halastavad. Nad otsivad Jumalat, nagu iga inimene püüdleb Jumala poole, selle poole, mis on tema olemuses, annab talle identiteedi ja mõtte. Puudega inimesed vajavad kogudust ja kogudus vajab neid. Paulus, kirjutades korintlastele kogudusest kui ihust, toonitab kõigi liikmete olulisust koguduses: “… vaid hoopis vastupidi – need ihuliikmed, mis tunduvad olevat nõrgemad, on tingimata vajalikud, ja neid, mis meile ihus tunduvad olevat autumad, ümbritseme erilise auga, ning oma näotuile liikmeile anname rohkem nägusust. Meie nägusail liikmeil ei ole seda ju tarvis. Kuid Jumal on ihu nõnda seadnud, et ta on andnud puudulikumale rohkem au, et ihus ei oleks lõhestumist, vaid et liikmed üksmeelselt muretseksid üksteise eest.” (1Kr 12:22–25). Ka Jeesuse misjonikäsk: “Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.” (Mt 28:19) ei esita mingeid piiranguid ja julgustab suhtuma puudega inimestesse kui võrdväärsetesse koguduseliikmetesse.

Oma suhtumises lastesse näitas Jeesus, et keegi ei saa Jumala riiki ära teenida oma tegude ega täiuslikkusega. Jeesus ütles: “Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.” (Lk 18:17), Matteuse paralleeltekstis on sõnad: “Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!” (Mt 18:3). Neis piiblikohtades tõi Jeesus täiskasvanutele eeskujuks väikese lapse, Tema sõnad seavad aga väärtuseks lapsemeelsuse, siiruse, usalduslikkuse. Need omadused on enamasti iseloomulikud ka intellektipuudega inimestele. Ja nagu lapsed võivad ka intellektipuudega inimesed olla meile oma lihtsa ja selge usuga eeskujuks, nii et tegelikult ei peagi nendesse suhtuma kui nõrgematesse ja väetimatesse liikmetesse.

See, et puudega inimene tunneks end koguduses hästi, sõltub eelkõige koguduse suhtumisest – kas ta on seal oodatud, kas teda tervitatakse naeratusega või heidetakse hoopis pahaseid pilke. Vajalikud on muidugi ka kaldteed ratastooliga inimestele, viipekeeles või erivormis jumalateenistused ja palvused jms. Igas suuremas koguduses on tavaliselt mõni intellektipuudega inimene, kes koos pereliikmetega või kergema puude korral ka üksinda käib rõõmuga tavalistel teenistustel. Sügavama puude korral ja kui on ka olemas nendest inimestest oma kogukond, on omal kohal jumalateenistused ja palvused, mis on vormilt neile kohased. Evangeeliumi sisu ei kao, kui jumalateenistuse liturgia ning sõnaline osa on lihtsustatud. Selles osas võib eeskuju võtta Soome luterlikult kirikult, kus on igas suuremas koguduses või vähemalt praostkonnas oma vaimulik intellektipuudega inimeste teenimiseks, on välja töötatud leeriõpetuse erikava, kus sisu on ikka see, mis tavaliseski leerikoolis, erinevus on metoodikas. Meetodid ja kõik erivormid nende inimeste teenimiseks on olulised, aga see kõik jääb nö tühjaks, kui ei ole avatud ja sooja suhtumist puudega inimesse, kui ei armastata teda kui ligimest. „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.” (1Kr 13:1)

Nii et kõik algab meie südametest. Kui Jeesus nägi üht pimedat, küsisid jüngrid temalt: „Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?” (Jh 9:1-2). Umbes nii on küsinud endalt, teistelt ja ka Jumalalt paljud puudega laste vanemad. Jeesus vastas oma jüngritele: „Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod.” (Jh 9:3). See on ka vastus tänapäeva küsijatele. Puudega lapsed, kõik erivajadustega inimesed ei ole antud meile mitte karistuseks, vaid õnnistuseks. Sest nendes saavad avalikuks Jumala teod. Nende kaudu saavad avalikuks Jumala teod meie, tervete, juures. Nemad aitavad säilitada meis Jumala nägu, õpetavad meid otsima ja leidma Jumala nägu ka ligimeses, kes on meist vahel hoopis erinev. Nad õpetavad meid Jumalaga rääkima, kui nad ka ise ei suuda meiega kõnelda. Ja nii toimuvad tervenemisimed – Jeesus tervendab meid, meie südameid. Meie saame nägijaks. Sest, nagu ütles rebane väikesele printsile: „Ainult südamega võib õigesti näha, kõige tähtsam on silmale nähtamatu.”

 

Tiina Ool,

EELK intellektipuudetöö koordinaator

Artikkel ilmunud ajakirjas Kristlik Kasvatus nr 2(172) 2013